53. Seistes silmitsi proletariaadi viletsusega kinnitas Leo XIII: "Kindlustunde ja täie õigusega asume selle teema kallale, (...) vaikides näiksime eiravat oma kohust." [107] Viimase saja aasta jooksul on Kirik, jälgides tähelepanelikult sotsiaalküsimuse jätkuvat arengut, korduvalt oma arvamust avaldanud, ja ta pole seda teinud sugugi mitte selleks, et taastada möödunud aegade privileege või sundida peale oma vaatenurka. Tema ainsaks eesmärgiks on olnud hoolitseda ja vastutada inimese eest, kes on talle usaldatud Kristuse enda poolt; selle inimese, kes - nagu Vatikani II Kirikukogu meelde tuletab - on ainus olend maa peal, keda Jumal tahtis tema enese pärast ja kelle jaoks on Jumalal oma plaan, nimelt tema osalemine igaveses pääsemises. Siin on kõne all mitte "abstraktne" vaid reaalne, "konkreetne" ja "ajalooline" inimene: jutt on igast üksikust inimesest, sest igaüks on kaasatud lunastuse müsteeriumi ja selle müsteeriumi läbi on Kristus seotud igaühega igavesti. [108] Sellest tuleneb, et Kirik ei saa hüljata inimest ja et emphsee inimene on esimene tee, mida Kirik peab oma missiooni täitmiseks käima (...), tee, mille näitas Kristus ise ja mis kulgeb muutumatult lihakssaamise ja lunastuse müsteeriumi kaudu." [109]
See on ainus põhimõte, mis suunab Kiriku sotsiaaldoktriini. Kui Kirik on seda doktriini järkjärgult süstemaatiliselt välja töötanud, eriti alates sellest aastast, mida täna meenutame, siis sellepärast, et Kiriku kogu doktrinaalse rikkuse horisondiks on inimene oma konkreetses tegelikkuses kui patustaja ja õiglane.
54. Tänapäeval peab sotsiaalmagisteerium silmas eelkõige inimest nii nagu ta on haaratud kaasaegsete ühiskondade keerulisse suhetevõrku. Humanitaarteadused ja filosoofia on suureks abiks inimese keskse koha lahtimõtestamisel ühiskonnas, aidates tal end seega paremini mõista kui "sotsiaalset olendit". Kuid ainult usk avab inimesele täielikult tema tõelise identiteedi ning just usust saab alguse sotsiaaldoktriin, mille Kirik, toetudes teaduse ja filosoofia saavutustele, pakub inimesele abiks lunastuse teel.
Entsüklikat Rerum novarum võib vaadelda kui olulist panust XIX sajandi lõpu sotsiaal-majanduslikku analüüsi, kuid tema eriline väärtus tuleneb tõsiasjast, et ta on magisteeriumi dokument, mis koos paljude teiste samalaadsete dokumentidega on panuseks Kiriku evangeliseerimismissiooni. Seega on sotsiaalõpetus iseenesest oluline evangeliseerimisvahend: sellisena kuulutab ta kõikidele inimestele Jumalat ja tema päästet Kristuses ning just seepärast ilmutab ta inimest inimesele endale. Selles ja ainult selles valguses tegeleb ta kõige ülejäänuga: iga inimese, eriti aga "proletariaadi" õigustega, perekondlike ja kasvatuslike õigustega, riigi kohustustega, rahvusliku ja rahvusvahelise ühiskonna korraldusega, majanduselu ja kutuuriga, sõja ja rahuga, aukartusega elu ees viljastumisest kuni surmani.
55. Kirik leiab "inimese tähenduse" jumalikust ilmutusest. "Et põhjani tunda inimest, tõelist inimest, inimest tervikuna, peab tundma Jumalat," ütles Paulus VI ja jätkas, tsiteerides püha Katariinat Sienast, kes sama mõtet väljendas palve vormis: "Sinu loomuses, igavene Jumal, tunnen ma oma loomust." [110]
Kristlik antropoloogia on seega tegelikult üks teoloogia alajaotusi ja samal põhjusel kuulub ka Kiriku sotsiaaldoktriin, mis tegeleb inimesega, tunneb huvi tema vastu ja tema käitumise vastu maailmas (...) teoloogia, täpsemalt moraaliteoloogia valda." [111] Teoloogiline dimensioon osutub vajalikuks nii inimeste ühiselu tänapäevaste probleemide mõistmisel kui ka lahendamisel. Väärib märkimist, et see kehtib nii "ateistliku" lahenduse kohta, mis jätab inimese ilma ühest tema põhilisest komponendist - nimelt vaimsest, kui ka kõikelubavate ja tarbijalike lahenduste kohta, mis erinevatel ettekäänetel püüavad inimest veenda tema sõltumatuses igasugustest seadustest ja Jumalast enesest, sulgedes ta sel moel egoismi, mis kahjustab kokkuvõttes nii teda ennast kui ka teisi.
Kui Kirik kuulutab Jumala päästet, kui ta pakub ja jagab oma liikmetele sakramentide läbi jumalikku elu, kui ta seab oma elu jumala- ja ligimesearmastuse käskude järgi, siis annab ta oma panuse inimväärikuse rikastamisse. Kuid nii nagu Kirik ei saa iialgi kõrvale heita seda oma religioosset ja transtsendentset missiooni inimese heaks, nii annab ta endale ka aru, et tema töö põrkub tänapäeval erilistele raskustele ja takistustele. Just seepärast pühendab Kirik end üha uue jõu ja uute meetoditega evangeliseerimisele, mis edendab inimest tervikuna. Ka kolmanda aastatuhande hakul jääb Kirik "inimese transtsendentsuse märgiks ja kaitsjaks" [112] nagu ta seda oma olemasolu algusest peale alati on püüdnud olla, kulgedes koos inimesega läbi ajaloo. Entsüklika Rerum novarum on väljapaistvaks tõendiks selle kohta.
56. Selle entsüklika sajandal aastapäeval tahaksin ma tänada kõiki neid, kes on näinud vaeva, et uurida, süvendada ja levitada kristlikku sotsiaaldoktriini. Selleks on hädavajalik kohalike kirikute koostöö ning ma loodan, et käesolev juubel ajendab seda doktriini uue innuga uurima, levitama ja paljudes valdkondades rakendama.
Eriti tahaksin ma, et sotsiaalmagisteeriumi õpitaks tundma ja rakendataks nendes maades, kus pärast "tegeliku sotsialismi" kokkuvarisemist puudub selge orientiir ülesehitustöös. Läänemaid ähvardab omakorda oht näha selles kokkuvarisemises oma majandussüsteemi ühepoolset võitu, loobudes seetõttu oma süsteemis vajalike paranduste tegemisest. Samal ajal on kolmanda maailma maade mahajäämus dramaatilisem kui kunagi varem, suurenedes iga päevaga.
Formuleerinud põhimõtted ja suunad töölisküsimuse lahendamiseks, lõpetas Leo XIII otsustava lausega: "Igaüks peab asuma täitma oma kohust, ja seda viivitamatult, et ravi edasilükkamine ei muudaks niigi juba tõsist häda ravimatuks," ja ta lisas: "Mis Kirikusse puutub, siis tema igakülgsest abist ei saa kunagi puudust olema." [113]
57. Kiriku jaoks ei tohi evangeeliumi sotsiaalne sõnum olla paljas teooria, vaid eelkõige tegutsemise alus ja motivatsioon. Sellest sõnumist innustust saanud, jagasid mõned esimestest kristlastest oma vara vaestele, näidates seega, et hoolimata erinevast sotsiaalsest päritolust on harmooniline ja solidaarne ühiselu võimalik. Evangeeliumist ammutatud jõuga on mungad sajandite jooksul maad harinud, nii mees- kui naisordude liikmed on asutanud vaestele hospitale ja varjupaiku, vennaskonnad, aga ka mehed ja naised mistahes seisusest on pühendunud halastustegevusele hädasolijate ja tõrjutute heaks veendumuses, et Kristuse sõnad "Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud," (Mt 25,40) ei pea jääma ainult vagaks sooviks, vaid peavad saama elu konkreetseks sisuks.
Enam kui kunagi varem on Kirik teadlik sellest, et tema sotsiaalne sõnum omandab autoriteedi ja usaldusväärsuse pigem tegudega antud tunnistuse kui oma kooskõlalisuse ja sisemise loogika läbi. Sellest teadmisest tuleneb ka tema eelistav valik vaeste kasuks, mis pole aga kunagi välistav või diskrimineeriv teiste gruppide suhtes. See on valik, mis peab silmas mitte ainult materiaalset vaesust; on ju täiesti selge, et just kaasaegses ühiskonnas on palju mitte ainult majandusliku vaid ka kultuurilise ja religioosse vaesuse vorme. Kiriku eriline armastus vaeste vastu, mis on tema jaoks väga oluline ja kuulub tema katkematusse traditsiooni, mõjutab Kirikut pöörduma selle maailma poole, kus hoolimata tehnilisest ja majanduslikust progressist ähvardab vaesus võtta grandioossed mõõtmed. Läänemaades esineb erineval kujul vaesust tõrjutud gruppides, vanurite ja haigete seas, konsumerismi ohvrite ja veelgi enam arvukate põgenike ja emigrantide hulgas; arengumaades võib aimata saabuvat dramaatilisi kriise, kui rahvusvahelisel tasemel ei võeta õigeaegselt tarvitusele kooskõlastatud abinõusid.
58. Armastus inimese, eelkõige vaese vastu, kelles Kirik näeb Kristust, realiseerub õigluse edendamise kaudu. Õiglust ei saa kunagi täielikult saavutada, kui inimesed ei hakka nägema vaeses, kes palub abi äraelamiseks, mitte mingit ebamugavust või koormat, vaid võimalust heateoks ja vaimse rikkuse kogumiseks. Ainult niisugune teadmine annab julgust astuda vastu riskile ja muutustele, mis sisalduvad igas tõelises püüdes aidata teist inimeset. Tegu pole ju ainult ülejäägi äraandmisega, vaid tervete rahvaste, kes on välja lülitatud või kõrvale tõrjutud, aitamisega majandusliku ja inimliku arengu ringi. Selle saavutamiseks ei piisa, kui ammutada küllusest, mida maa pakub, vaid eelkõige tuleb muuta elustiili, tootmis- ja tarbimismudeleid ning väljakujunenud võimustruktuure, mis täna ühiskondi valitsevad. Loomulikult pole vaja kaotada ühiskonnakorralduse neid vorme, mis on end tõestanud, vaid need tuleb suunata ühiste hüvede väärilisele hindamisele, pidades silmas kogu inimkonda. Kaasajal toimub nn. "majanduse globaliseerumine", mida ei tohi mingil juhul eirata, kuna see võib kaasa tuua erakordseid võimalusi suuremaks heaoluks. Ent seda enam tundub vajalik olevat, et majanduse kasvava internatsionaliseerumisega kaasneksid mõjusad rahvusvahelised kontrolli- ja koordineerimisorganid, mis suunaksid majandust ühiste hüvede poole, sest seda ei ole ükski riik iseseisvalt suuteline tegema, olgu ta või maailma võimsaim. Selle saavutamiseks peab kasvama suurte maade vaheline üksmeel ja rahvusvahelistes organisatsioonides peavad kogu inimpere huvid olema võrdselt esindatud. Oma otsuste tagajärgi kaaludes peavad nad arvestama ka nende rahvaste ja maadega, kellel on küll vähe kaalu maailmaturul, kuid kes kannatavad kõige teravamat ja raskemat puudust ja kes vajavad seega arenguks suuremat abi. Selles valdkonnas on kahtlemata veel väga palju teha.
59. Niisiis on selleks, et õiglus teostuks ja inimeste püüdlused selle elluviimisel vilja kannaksid, vaja Jumala armu. Armu ja samuti inimeste vaba tegevuse läbi realiseerub see Jumala imeline kohalolek ajaloos, mis on ettehooldus.
Uudsust, mida kogetakse, järgides Kristust, tuleb jagada teiste inimestega nende raskuste ja võitluste, nende probleemide ja väljakutsete igapäevases konkreetses tegelikkuses, et viimastele langeks usu valgus ja muudaks need inimlikumaks. Usk mitte ainult et aitab lahendusi leida, vaid muudab ka kannatushetked inimestele talutavamaks, et inimene ei kaotaks neis meelekindlust ega unustaks oma väärikust ja kutsumust.
Peale selle on sotsiaaldoktriinil oluline interdistsiplinaarne funktsioon. Et täiesti erinevates ja pidevalt muutuvates sotsiaalsetes, majanduslikes ja poliitilistes oludes üks ja ainuke tõde inimesest paremini kehastuks, astub see õpetus dialoogi erinevate inimesega tegelevate distsipliinidega, ühendab eneses nende panuse ja aitab neil laiemalt avaneda iga üksiku, oma kutsumuse täiuses nähtud ja armastatud inimese teenimisele.
Interdistsiplinaarsuse kõrval peab meeles pidama ka sotsiaaldoktriini praktilist ning teatud piirini eksperimentaalset iseloomu. Ta seisab seal, kus kristlik elu ja südametunnistus puutuvad kokku maailma oludega ning ta ilmneb üksikisikute, perekondade, kultuuri- ja sotsiaaltöötajate, poliitikute ja riigimeeste püüdlustes anda sellele õpetusele kindel vorm ja rakendus ajaloos.
60. Vaagides töölisküsimuse lahenduspõhimõtteid, kirjutas Leo XIII: "Igatahes nõuab niivõrd oluline probleem ka teiste tööd ja pingutusi." [114] Ta oli veendunud, et industriaalühiskonnast tulenevaid tõsiseid probleeme ei saa lahendada ilma kõikide jõudude üksmeeleta. See tõdemus on saanud Kiriku sotsiaalmagisteeriumi püsivaks koostisosaks ning seletab ühtlasi, miks paavst Johannes XXIII adresseeris oma entsüklika rahust maailmas ka "kõigile hea tahtega inimestele".
Ometi konstateeris Leo XIII kurbusega, et tema aja suured ideoloogiad, iseäranis liberalism ja marksism, keeldusid sellest koostööst. Sellest ajast saadik on paljugi muutunud, eriti viimastel aastatel. Tänapäeva maailm teadvustab enesele üha selgemini, et tõsiste rahvuslike ja rahvusvaheliste probleemide lahendus ei peitu ainuüksi majanduslikus toodangus ega ühiskonna teatud juriidilises või sotsiaalses korralduses, vaid eeldab selgeid eetilisi ja religioosseid põhimõtteid nagu ka muudatusi mentaliteedis, tavades ja struktuurides. Kirik tunneb endal erilist kohust anda selleks oma panus ja - nagu ma kirjutasin entsüklikas Sollicitudo rei socialis - võib põhjendatult loota, et ka need väga paljud inimesed, kellel pole mingeid usulisi veendumusi, saavad omalt poolt kaasa aidata sotsiaalküsimusele vajaliku eetilise aluse panemisel. [115]
Samas entsüklikas pöördusin ma kristlike kirikute ja maailma kõikide suurte religioonide poole üleskutsega anda üksmeelselt tunnistust meie ühisest veendumusest Jumala poolt loodud inimese väärikuse kohta. [116] Ma olen täiesti veendunud, et religioonidel on täna ja edaspidi oluline osa rahu säilitamisel ja inimväärika ühiskonna ehitamisel.
Teiselt poolt on valmisolek dialoogiks ja koostööks vajalik ka kõigi hea tahtega inimeste, eelkõige aga nende isikute ja gruppide puhul, kellel lasub oluline vastutus poliitikas, majanduses ja sotsiaalvallas, nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.
61. Päris industriaalühiskonna algaastail ajandas "peaaegu orjanduslik ike" minu eelkäijat inimese kaitseks sõna võtma. Kirik on jäänud sellele ülesandele ustavaks kõik need sada aastat. Tõepoolest, segastel klassivõitluse aegadel pärast Esimest maailmasõda sekkus ta, et kaitsta inimest majandusliku ekspluateerimise ning totalitaarsete reziimide türannia eest. Pärast Teist maailmasõda asetas Kirik oma sotsiaalete sõnavõttude keskpunkti üksikisiku väärikuse, pannes rõhu materiaalsete hüvede üldisele otstarbele ja sotsiaalsele korrale, mis on vaba rõhumisest ning rajatud koostöö ja solidaarsuse vaimule. Seejärel on ta lakkamatult korranud, et üksikisik ja ühiskond ei vaja mitte ainult materiaalseid hüvesid vaid ka vaimseid ja religioosseid väärtusi. Mida selgemini Kirik endale aru andis, et liiga palju inimesi elab mitte läänemaailma heaolus vaid kannatab arengumaade viletsuses tingimustes, mis on "peaaegu orjanduslik ike", seda enam tundis ja tunneb ta end kohustatud olevat asjade sellisest seisust täie selguse ja otsekohesusega kõigile kuulutama, kuigi ta teab, et see tema üleskutse mitte alati kõigi poolt heatahtlikku vastuvõttu ei leia.
Seega seisab Kirik sada aastat pärast entsüklika Rerum novarum avaldamist ikka veel silmitsi "uute asjade" ja uute väljakutsetega. Sellepärast peab sajas aastapäev kinnitama kõiki hea tahtega inimesi ja eriti usklikke nende püüdlustes.
62. Käesolev entsüklika heitis pilgu minevikku, kuid oli suunatud eelkõige tuleviku poole. Nagu omal ajal Rerum novarum nii seisab ka see entsüklika uue sajandi lävel ja püüab Jumala abiga selle saabumist ette valmistada.
Tõeline ja igavene "asjade uudsus" mistahes ajastul tuleneb alati Jumala väest, kes ütleb: "Vaata, ma teen kõik uueks." (Ilm 21,5) Need sõnad käivad ajaloo lõpu kohta, kui Kristus "annab riigi Jumala ja Isa kätte ..., et Jumal oleks kõik kõigis" (1 Ko 15,2 4.28). Kuid kristlane teab, et "uus", mille täiust me ootame Issanda tagasitulekul, on juba olemas maailma loomisest alates, ja erilisel moel ajast, mil Jumal sai inimeseks Jeesuses Kristuses ning tõi temaga ja tema läbi esile "uue loodu" (2 Ko 5,17).
Lõpetades tänan ma veel kord kõigeväelist Jumalat, kes on andnud oma Kirikule valgust ja jõudu saata inimest tema maisel teekonnal igaviku poole. Ka kolmandal aastatuhandel jääb Kirik enesele truuks, tehes inimese tee oma teeks ning teades, et ta ei käi seda teed üksi, vaid koos Kristuse, oma ainsa Issandaga. Tema tegi inimese tee oma teeks ja ta juhib inimest, isegi kui sellest aru ei saada.
Maarja, Lunastaja ema, kes on Kristuse kõrval tema teel inimeste juurde ja koos inimestega ja kes käib Kiriku ees usu palverännakul, saatku inimkonda oma emaliku eestpalvega järgmisesse aastatuhandesse, ustavana sellele, kes on "seesama eile ja täna ja igavesti" (vt. He 13,8), Jeesusele Kristusele, meie Issandale, kelle nimel annan ma kõigile kogu südamest oma õnnistuse.
Antud Roomas, Püha Peetruse juures, 1. mail 1991 - püha Joosep töömehe mälestuspäeval - minu pontifikaadi kolmeteistkümnendal aastal.
JOHANNES PAULUS II